Bruno Paganeli kaitseb doktoritööd „Dark diversity methods for prioritization of areas and species in nature conservation“

15. novembril kell 10.15 kaitseb Bruno Paganeli botaanika ja mükoloogia erialal doktoritööd „Dark diversity methods for prioritization of areas and species in nature conservation“ („Tumeda elurikkuse meetodid alade ja liikide looduskaitseliste prioriteetide määramiseks“).

Juhendaja:
professor Meelis Pärtel, Tartu Ülikool

Oponent:
professor Javier Loidi, Baskimaa Ülikool (Hispaania)

Kokkuvõte
Inimtegevus killustab maastikke ja toob sisse võõrliike, mistõttu looduslik elurikkus väheneb mitmel pool maailmas. Minu doktoritöö käsitleb neid protsesse, kasutades tumedat elurikkust – see on selliste liikide kogum, mis uurimisalalt puuduvad, kuigi võiksid sinna ökoloogiliselt sobida. See lähenemine pakub terviklikumat vaadet elurikkusele, kuna arvestab ka selle potentsiaali.

Kuigi tumedat elurikkust ei saa otseselt vaadelda, on selle hindamiseks olemas mitu meetodit. Minu uurimistöö näitas, et kõige tõhusam on liigipaaride koosesinemisi hindav meetod, mis põhineb eeldusel, et kooseksisteerivatel liikidel on ühesugused ökoloogilised nõudlused. Me saame „küsida“ olemasolevatelt liikidelt, milliste teiste liikidega nad tavaliselt koosesinevad. Rakendasin seda käsitlust looduskaitseprobleemide hindamiseks erinevatel aja- ja ruumiskaaladel.
Eesti vanades metsades leidsime, et ümbritsev metsasus mõjutab koosluste elurikkust ning tume elurikkus tõi seda seost paremini välja kui vaadeldud elurikkus. Leidsin, et just epifüüdid vajavad elurikkuse tagamiseks oma ümbruskonnas palju vanu metsi. Lisaks seostasin liikide tunnuseid tumeda elurikkusega, et leida põhjuseid, miks teatud liigid oma sobivatest elupaikadest on puudu, või just kipuvad väga laialt levima.

Bioloogilise invasiooni uuringutes on tume elurikkus äärmiselt väärtuslik käsitlus, kuna selle abil saab leida võimalikke võõrliike enne nende tegelikku saabumist. Oma doktoritöös uurisin soontaime võõrliikide vaadeldud ja tumedat elurikkust kogu maailmas ning tuvastasin liigid, mis tõenäoliselt tulevikus uusi piirkondi vallutavad.

Minu väitekiri näitab, et tumeda elurikkuse käsitlus pakub uudset teavet erinevates looduskaitselistes küsimustes. See võimaldab kasutada ennetavaid meetmeid ökosüsteemide ja liikide kaitseks, mida on tavaliselt lihtsam rakendada ja mis on nii ökoloogilisest kui ka majanduslikust vaatenurgast kulutõhusamad kui tagajärgede likvideerimine.